Sina ei pea mitte…

Selle nädala ülesanne oli esmapilgul lihtne: vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest. Kui kirjutama hakkasin, siis … selgus, et Kakk on iga nädalaga vint veidi peale keeranud, eks näis, mis edasi saab.

Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus

Minu valik on selline seepärast, et inimene, kes tavaelus peab ühiskonnas suures pildis kokku lepitud käitumisnormidest kinni, ei peaks nüüd korraga üle keema vaid selle pärast, et virtuaalne maailm pole ikka päris päris. On, sest ka virtuaalsed kogukonnad koosnevad inimestest, oma tunnete, kogemuste, vihaga ning … mis iganes siis meist inimese teevad. Kus on siin see erinevus?

Ise olen püüdnud sellest põhimõttest kinni pidada ning seda veel enne Virginia Shea 10 käsust üldse midagi kuulnud olin. Kusagil kuklas oli juba üsna alguses teadmine, et kõik see, mis ma teen jääb maha, keegi leiab selle… ja mida see kõik mulle siis annaks? Rahulolu, et sain kellelegi kehvasti öelda või paremaks läbi selle, et veidi teistsuguseid halvustan? Igapäevaelus kipun ikka inimestele tere ütlema ja alles siis, kui neid veidi rohkem tunnen, siis võib juhtuda, et ütlen veidi kehvasti :). Samas olen kunagi kirjutanud kommentaari miskile artiklile, kirjutanud ikka korralikult oma nime ka ja leidnud selle kommentaari aastaid hiljem. Ja veidi häbi oli, mitte seepärast et oleks seal midagi ebaviisakat öelnud, vaid hoopis selle pärast, et olin vanemaks saanud ning arvamused veidi muutunud. Selles osas, sõnastaks ma selle käsu ringi „ole parim enda versioon, sest iga sõna eest vastutad Sa igavesti“

Teisalt võiks ju seda kõike teha anonüümselt. Kohe täiega põrutaks, nii et ikka tükid taga… ei sobi, ei lähe iseloomuga kokku. Olen liiga edev, oma „häält“ tahaks ikka kuulda, oma nime näha ja öelda et „mina tegin!“

Delfi anonüümselt solvajad

On juhtunud, et erinevatel põhjustel on minu nimi ka Delfist läbi jooksnud, nii uudistest kui ka kirjutise arutorina. Kommentaare lugesin, huvitav oli ja huvi läks üle, aga… Kuna minu näol on olnud tegemist kurjuse impeeriumi Microsoft kõneisikuga, siis kohati läks asi ikka käest ära ja huvitaval kombel vägagi isiklikuks. See pani mind mõtlema, et huvitaval kombel lähevad inimesed tavaelus harva väga isiklikuks, kuid anonüümsel netikommenteerimisel teevad seda väga tihti. Võiks ju öelda: „Minu arvamus on selle kirjutajast erinev“ või „See ei ole nii, sest …“, kui midagi paremat pähe ei tule, ütle siis et sellepärast, et mina, kurat, ütlen seda. Selle kõige asemel öeldakse „Ma tean seda ahvi küll, see ei ütle maksmata sõnagi, küll talle jälle maksti“. Netis tohib, see pole päris…

Ole inimene, käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus ja kui suudad, siis ole veidi parem Sina. Ka netis on päris, päris elu ja inimesed.

Selle kõige näitlikustamiseks veidi klassikat ka: