Heiki ITSPEA 2017

Selle nädala ülesanne oli valida üks uue meedia komponentidest ja analüüsida, mil moel on see oma valdkonda mõjutanud. Püüdsin küll miski originaalse mõtte peale tulla, aga lõpuks kirjutan ikkagi näoraamatust. Nii nagu Kaku konspektki ütles: sotsiaalvõrgustikud on sisuliselt kaotanud privaatsuse, seega on see esimene aspekt, teiseks on hulk inimesi, kellele võib näoraamat olla peamine uudistekanal ja kolmandaks arvavad paljud, et see ongi elu. Näoraamat ja privaatsus Privaatsus on eestlaste jaoks minu hinnangul väiksem mure kui näiteks ameeriklaste jaoks, kuid ühed usinad sotsiaalvõrgustike kasutajad on nii ühed kui ka teised. Facebook ei ole alati väga ausalt deklareerinud milleks ja kuidas ta kasutajate loodud ja edastatud infot kasutab. Ning tulemuseks on see, et üsna arutult on inimesed andnud käest. Minu jaoks oli mõtlemapanev üks video ( https://www.youtube.com/watch?v=5pFX2P7JLwA ), kus väideti, et me oleme andnud käest oma privaatsuse vaid 12USD eest aastas. Tegin

Selle nädala ülesandeks oli kirjeldada kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).Tunnistan siinkohal, et lähen veidi lihtsama vastupanu teed, aga eks näis. E-post E-post on vanem teenus, kui üldiselt arvatakse. Kaku materjalides oli küll daatum 1971 ja Ray Tomlinsoni nimi, kuid erinevate käsitluste kohaselt jäeti üksteisele tekstivormis sõnumeid või teated juba 1960-ndatel. Igal juhul on e-post vana, jäänuk-teenus, mida tänaseni kasutatakse, kuigi noorema põlvkonna jaoks tundub Näoraamatu sõnumineerimine asendavat ka e-posti, nii et võimalik on ka see, et e-kirjad jäävad ühel hetkel minevikku. Samas tuleb siinkohal mõista, et aeg, mil klassikaline e-post sündis, o

IT-ajaloos on palju ebaõnnestunud projekte kuid nendest enam võib olla projekte, kus kõik oli justkui õigesti, kuid lendu need asjad siiski ei läinud. Toon siinkohal kolm näidet, mis omal viisil olid õpetlikud. Apple Newton Newton oli Apple poolt arendatud pihuarvuti, millest enamik maailma ei tea midagi. Ometi toodeti seda seadet 1993-1998 ning oma aja kohta oli tegemist väga innovaatilise seadmega. Apple kunagise tegevjuhi John Sculley sõnul kulutas Apple Newtoni arendamisele suurusjärgu 100 miljonit USA dollarit. Minu isiklik arvamus on siinkohal, et projekt ebaõnnestus selgelt selle pärast, et kasutad olev tehnoloogia ei võimaldanud veel ideed piisava terviklikkusega teostada. Kümme aastat hiljem suutis Apple sarnase idee korrektselt iPhone näol teostada. Suurim erinevus seisnes seadme vormis ja tõsiasjas, et Newtoni kasutamiseks vajalik pliiats oli asendatud inimese kümne sõrmega. Ajaloo paradoks on aga selles, et 2015 esitles Apple taaskord pliiatsit… Lähem info: