Alles ja kadunud (teema 2)
Selle nädala ülesandeks oli kirjeldada kaht erinevat nähtust
(tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi
tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel
tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks
juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul
põhjusel välja surnud).Tunnistan siinkohal, et lähen veidi lihtsama vastupanu
teed, aga eks näis.
Samas tuleb siinkohal mõista, et aeg, mil klassikaline e-post sündis, oli teistsugune. Maailm oli turvalisem, naabrimees jättis ukse ette luua, et öelda kõigile, et ta nüüd kodust ära. Internet ja kodused arvutid veel sündimata ning tehnoloogia kallal vaid tõelised ässad. Nii ongi see süsteem paljuski üles ehitatud usaldusele ning lootusele, et kõik läheb hästi.
Püüdes lihtsustada, töötab kõik kuidagi nii: minu meiliserver võtab uurib välja, kes vastutab saaja domeeni (see osa, mis jääb paremale @) eest, saades selle teada (selleks on nimeserverites eraldi kirjed, MX-kirjed), võtab saaja-domeeni serveriga ühendust (üle pordi 25, kui huvitab) ning anna kokkulepitud vormis teada kes ta on ja mis ta tahab. Kui teada kohe kuradile ei saadeta, siis saab minu meiliserver saata ära minu kirja (ehk asja, kus kirjas, et mina olen saatja, saaja on ka keegi, kirja teema on selline ning sisu on saane, kui on siis pannakse mõned failid ka kaasa.
Kogu selles protsessis on aga miljon „aga“. Esiteks on saatjaks see, kes saatjaks pannakse. Kui ma näiteks otsustan saatjaks kirjutada donald@president.gov, siis nii ka on, sellise saatjaga lähebki kiri välja. Näiteks kutsekoolides õpetatakse seda teisel-kolmandal aastal ja mis te arvate, mitu tegelast on proovinud õppealajuhataja nimelt kirja saata, et homme jäävad kõik tunnid ära. Seda kõike saab digitaalse allkirjastamisega ära hoida… aga see on enamike organisatsioonide jaoks liig. Teine kiire mure on see, et suur hulk kirjadest läheb tegelikult kaduma. Kui minu meiliserver on valesti seadistatud või minu domeenil SPF kirje tegemata, või minu nimelt keegi teisi juba tüüdanud, siis viskame minema, teada ei anna. Kaks kirjeldatud, miljon veel minna 😊
Kellel rohkem huvi, võib uurida:
Esimesed kodused internetiühendused töötasid ka üle modemi-ühenduste ning maksta tuli siis seadme eest (korralik modem on üks kallis tükk), telefonikõne eest ning sisseelistamise keskusele ka. Eestis olid vist suuremad teenusepakkujad Microlink, Eesti Telefon, Uninet. Ise kasutasin Kato-t, olin siis Järvamaa poiss ning nemad olid odavamad kui ET.
Loe lisaks: https://et.wikipedia.org/wiki/Modem
E-post
E-post on vanem teenus, kui üldiselt arvatakse. Kaku materjalides oli küll daatum 1971 ja Ray Tomlinsoni nimi, kuid erinevate käsitluste kohaselt jäeti üksteisele tekstivormis sõnumeid või teated juba 1960-ndatel. Igal juhul on e-post vana, jäänuk-teenus, mida tänaseni kasutatakse, kuigi noorema põlvkonna jaoks tundub Näoraamatu sõnumineerimine asendavat ka e-posti, nii et võimalik on ka see, et e-kirjad jäävad ühel hetkel minevikku.Samas tuleb siinkohal mõista, et aeg, mil klassikaline e-post sündis, oli teistsugune. Maailm oli turvalisem, naabrimees jättis ukse ette luua, et öelda kõigile, et ta nüüd kodust ära. Internet ja kodused arvutid veel sündimata ning tehnoloogia kallal vaid tõelised ässad. Nii ongi see süsteem paljuski üles ehitatud usaldusele ning lootusele, et kõik läheb hästi.
Püüdes lihtsustada, töötab kõik kuidagi nii: minu meiliserver võtab uurib välja, kes vastutab saaja domeeni (see osa, mis jääb paremale @) eest, saades selle teada (selleks on nimeserverites eraldi kirjed, MX-kirjed), võtab saaja-domeeni serveriga ühendust (üle pordi 25, kui huvitab) ning anna kokkulepitud vormis teada kes ta on ja mis ta tahab. Kui teada kohe kuradile ei saadeta, siis saab minu meiliserver saata ära minu kirja (ehk asja, kus kirjas, et mina olen saatja, saaja on ka keegi, kirja teema on selline ning sisu on saane, kui on siis pannakse mõned failid ka kaasa.
Kogu selles protsessis on aga miljon „aga“. Esiteks on saatjaks see, kes saatjaks pannakse. Kui ma näiteks otsustan saatjaks kirjutada donald@president.gov, siis nii ka on, sellise saatjaga lähebki kiri välja. Näiteks kutsekoolides õpetatakse seda teisel-kolmandal aastal ja mis te arvate, mitu tegelast on proovinud õppealajuhataja nimelt kirja saata, et homme jäävad kõik tunnid ära. Seda kõike saab digitaalse allkirjastamisega ära hoida… aga see on enamike organisatsioonide jaoks liig. Teine kiire mure on see, et suur hulk kirjadest läheb tegelikult kaduma. Kui minu meiliserver on valesti seadistatud või minu domeenil SPF kirje tegemata, või minu nimelt keegi teisi juba tüüdanud, siis viskame minema, teada ei anna. Kaks kirjeldatud, miljon veel minna 😊
Kellel rohkem huvi, võib uurida:
Modem
Modemeid on väga erinevaid, kuid kõige lihtsamal juhul mõeldi selle all seadet, mis võimaldas üle telefoniliini (või siis mis tahes liini) ühel arvutil teiste arvutitega suhelda. Selleks teisendati bitid-baidid suuremat sorti ulumiseks, mis siis omakorda teises otsas bittideks-baitideks tagasi teisendati. Kui telefoniliin oli halvemat sorti, siis selgus tihti, et bittide-baitide teisendamine ulumisest ei õnnestunud ning asjad tuli kas uuesti saata või siis lihtsalt rahulikumalt neid bitte-baite lihtsalt liigutada.Esimesed kodused internetiühendused töötasid ka üle modemi-ühenduste ning maksta tuli siis seadme eest (korralik modem on üks kallis tükk), telefonikõne eest ning sisseelistamise keskusele ka. Eestis olid vist suuremad teenusepakkujad Microlink, Eesti Telefon, Uninet. Ise kasutasin Kato-t, olin siis Järvamaa poiss ning nemad olid odavamad kui ET.
Loe lisaks: https://et.wikipedia.org/wiki/Modem
Kommentaarid
Postita kommentaar